Jack Londonin „Tugevate tugevus“ on novellikogu, kirjutatud 20. sajandi alguses. Raamat alustab parabeliga, joka käsitleb teemasid nagu tugevus, kogukond ning areng primitiivsetest sotsiaalstruktuuridest keerukamateks, ning kirjeldab varase inimkonna raskusi ning sotsiaalseid dinamikaid. Lugu on kaasahaarav ning sisaldab selliseid tegelasi nagu Vana Pikk-Habemägi ja tema pojegonid, kes mõtisklevad minevikukogemustele, mis kujundavad nende arusaama tugevusest ning ellujäämisest primitiivses keskkonnas. Loo alguses jutustab Vana Pikk-Habemägi lugusid oma esivanematest, kes elasid hirmu ja isolatsioonis, lõksus individualismi tsüklinis, mis teki neist haavatavad vastaste suhtes. Kolm pojegoont – Hirve-Jooksja, Kollapäsi ning Pimedusest-Hirmunut – kuulavad tähelepanelikult, kuidas Vana Pikk-Habemägi selgitab, kuidas nende rahvas kunagi toimis isoleerituna, kuid pärast hirmukaid ohtu „lihaköötjatelt“ moodustasid nad oma esimese hõimu, et ühendada oma tugevused. See käivitas ühiskondlikku arengut, mida ajendasid arusaamad koostööst ning seaduste vajalikkusest ühtsuse ning tugevuse säilitamiseks. Avaosa toob esile kontrasti kaose ja siduvuse vahel, luues aluse sügavamale uurimisele inimühiskonna arengust koostöö ning ühise tugevuse kaudu.