Hans Grossin teos „Kriminaalpsühholoogia: käsiraamat kohtunikele, praktikutele ja üliõpilastele“ on teaduslik publikatsioon, mis tõenäoliselt kirjutati 20. sajandi alguses. Raamattoimetus toimib põhjaliku juhendina kriminaalset käitumise ning kohtuprotsessi psühholoogilistest aspektidest, keskendudes kohtunike, tunnistajate, vandekohtunike ning kurjategijate vaimsele seisundile – see aitab paremini mõista kuritegusid ning nende mõju õigusemõistmisele. Teose alguses rõhutatakse psühholoogia rakendamise tähtsust kriminaalõiguse valdkonnas, argumenteeritakse, et inimkäitumise, taju ning tunnistuste mõjude mõistmine on tõhusate õigusmenetluste jaoks hädavajalik. Gross selgitab kohtunike olulist rolli tõe eristamisel tunnistajate ütlustest ning käsitleb psühholoogiliste tegurite keerukust, mis võivad mõjutada tõendite kogumist ja tõlgendamist. Ta rõhutab vajadust, et kohtunikud oleksid teadlikud nii tunnistajate kui ka kurjategijate psühholoogilisi omadusi – see on aluseks järgnevatele aruteludele kogu tekstis.
Kriminaalpsühholoogia