G. K. Chestertoni „Mees, kes oli neljännes päev: Õudusunenägu“ on filosoofiline romaan, johon on sulanud seikluse- ning satiirielemendid; see kirjutati 1800-luvun lõpus. Lugu keskendub salapärasele tegelasele Gabriel Symele – politseidetektiivile, kes siseneb Londonis asuvasse anarhistide rühma, et paljastada nende plaanid ning identiteedid. Käiku jätkudes käsitletakse keerukaid teemasid nagu järjekord, kaos ning kurjuse olemus – sageli läbi vaimuka dialoogi ning absurdiilsete olukordade, mis käivitavad väljakutse tavapärasele mõttemaailmale. Romani alguses tutvustatakse lugejatele Saffron Parki kaupunginähtavat – selle värvikaid ning ekstsentrilisi asukaid, peamiselt poeteid ja kunstnikke. Ühel õhtul, silmapaistva päikeseloojangu ajal, kohtub anarhistlik poet Lucian Gregory Gabriel Symega; Syme üllatab teda julgete argumentidega seaduse ning järjekorra kasuks, seades Gregory arvamused kahtluse alla. Nende vestlus kujuneb ideoloogiate duelliks, kui Gregory paljastab oma sügavan pühendumuse anarhismile – mis viib kahe inimese vahelise konfrontatsioonini. Saatuskehade vuoksi avastatakse Syme’i tegelik identiteet detektiivina, ning kui ta liitub anarhistidega, varustatuna nende hulka, on loodud alus filosoofilisele uurimisele kaose ning struktuuri vastuoludest ühiskonnas.