Raphaël Petrucci teos „Hiinlased maalikunstnikud: kriitiline uurimus“ on 20. sajandi alguses kirjutatud kriitiline analüys hiinlaste maalitehnikatest ning nende arengust. Töös kaardistatakse põhjalikult Hiina kunsti rikkalikku historia, arutletakse nii selle filosoofilisi aluseid kui ka erinevaid kunstitehnikaid, mis eristavad seda läänekunstist. Raamat peaks olema huvitav nii kunstinäriikidele kui ka teadlastele, kes on huvitatud Hiina kunstipraktikate arengust ning laiemast kultuurilisest kontekstist, milles neid teoseid loodi. Raamatu algusosa luuab aluse hiinlaste maalitehnikate keerukuste mõistmiseks – see algab sissejuhatusega, mis rõhutab ainulaadse esteetika ning tehnikate omandamise tähtsust Hiina kunsti jaoks ning soovitab sügavamat tutvumist selle erilise kultuuripärandiga. Petrucci käsitleb ka erinevaid materjale, mida hiinlased maalikunstnikud kasutasid (nagu siid ja paber), ning tõstab esile pintslitehnikan ning hiina kirjatüvi ideograafilise olemuse tähtsuse kunsti kontekstis. Tekst annab ka ülevaate raamatu struktuurist ning käsitleb Hiina maalistiilide arengut, sillutades teed nüansirohkele arutelule mõjukatest kunstnikest ning -liikumistest, mis on kujundanud hiinlaste maalikunsti.