Nikolai Vasilevitš Gogoli „Taras Bulba ja teised novellid“ on novellikollektsioon, kirjutatud 19. sajandi alguses. Peanovella „Taras Bulba“ keskendub raevukan kossakijuhi Tarase ning tema kahe poja elule ja seiklustele pärast nende hariduse lõppu. Sägu taustaks on Ukraina turbulentne maastik konfliktiajal, ja see esitab teemasid nagu vaprus, lojalus ning kultuuriline uhkus Ida-Euroopas erinevate fraktsioonide vaheliste konfliktide kontekstis. Loo alguses tervitab Taras Bulba oma poje Ostapi ja Andriit lärmakalt ning konfrontatiivselt – see peegeldab nii tema sõdalasohvust kui ka isalikku hellust. Nende taasühinemine muutub kiiresti humoorikaks, kuid karmiks „initiatsiooniks“, kuna Taras testib nende jõudu mänguliselt. Hänäärab nende akademilisi püüdlusi ning kutsub neid selle asemel üles omaks võtma oma kossakipärandit. Perekonna sisemised konfliktid – eriti Tarase karmide, sõjaliste väärtuste ning tema naise hellade, emalike huvide vastasseis – vihjavad raskustele, mis kaasnevad traditsiooniliste maskuliinsete normide järgimisega muutuvas maailmas. See loob aluse sügavamate teemade uurimiseks lugu edenedes.