Henrik Arnold Wergelands „Den engelske Lods“ on luuleteos, kirjutatud 19. sajandi alguses. Teos käsitleb igatsust ning uurib merimehe emotsionaalset teekonda, kun ta navigeerib avarates ja sageli tormilistes meredes, mahtleb oma kokemuste ning mälestustega ning väljendab samas syvää igatsust nii maapinna kui ka yhteisöönisuhtede järele. Luuletuse alustuses tutvustatakse lugejatele merimeest, kes mõtiskleb ookeani lõputu avaruse üle ning tunneb end väsimuse ning nostalgiat. Oma elava kujutlusviisiga tekitab ta tunnet üksindust ning masendust – samal ajal kui laev purjetab sihtitult, taustal muutuvad horisontid ning tuhm taevas. Merimees suhtleb kapteni ning meeskonnaga ning igatseb kodutunnet ning kuuluvustunnet. Kui teos edeneb, näevad merimehed Inglismaa kaugu rannikke, mis süütavad peategelase sisimas lootuse ning elevuse – rõhutades nii nende meriteekonna emotsionaalseid aspekte kui ka merimehe sisemist analüüsi. Wergelandi keele rikkus ning merimehe sügav introspektion annavad teosele tooni armastuse, kaotuse ning identiteedi otsingu üle.
Wikipedian leht selle raamatu kohta: no.wikipedia.org/wiki/Den_engelske_Lods