Ludwig van Beethovenin „Beethoveni kirjad 1790–1826, 1. köide“ on kogumik kirjavahetusest ühest Lääne muusikaajaloo tunnustatumast tähendajast, mis koostati 1700-luua lõpus ning 1800-luua alguses. Kirjad annavad sisukka nägemist nii Beethoveni isiklikust kui ka kunstilisest elust, käsitledes erinevaid eluetappe ning tuodagi esile tema sügavaid mõtteid muusika, sõpruse ning armastuse kohta. Teose algosa tutvustab meile mitmeid kirju, jotka näitavad Beethoveni varaseid aastaid ning puudutavad tema suhteid mecenaside, sõprade ning perhega. Näiteks kirjutab ta noore poissina Kölni valitsejale, esitades oma varaseid muusikalisi pingutusi ühendades uhkuse ning ärevuse. Teine liigutav kiri paljastab tema sügavan kaotustunnet pärast ema surma, näidates haavatavust, mis kontrasteerub tema hilisemaga enesekindlusega komponendina. Üldiselt loovad neid esimesi kirju aluse selleks, et avastada geniaalse isiku intiimsemad emotsioonid ning mitmekülgne iseloom – iseluht, kes seisab silmitsi nii isiklike kui ka professionaalsete raskustega.