Egerton Ryersonin teos „Ameerika lojalistid ning nende aeg: 1620–1816, 1. köide kahest“ on ajalooline kirjeldus, kteri kirjutati 1800-luvun lõpus. Raamat esitab põhjaliku analüüsi lojalistide vaatenurkast Ameerika revolutsiooniajal, keskendudes eriti neid, kes jäid lojaalseks Britannian kuningaskonnale, kogemustele ning väljakutsetele. Läbi autori uurimistööd saavad lugejad sügavamalt mõista keerukusi, mis olid seotud lojalisuse ning eriarvamustega Ameerika ajaloo olulisematel hetkedel. Teose algus avab taeväätte Ryersoni uurimistööle lojalistide ajaloost, rõhutades, et narratiiv on suurem osa aja jooksul olnud kujundatud nende vastaste poolt. Autor väidab, et olemasolevad ajaloolised kirjeldused on sageli väärkujutanud lojaliste tegelikkust, mistõttu püüab ta esitada nende tõeline lugu originaaldokumentide ning esimese käe tunnistuste kaudu. Ryerson käsitleb ka põhilisi erinevusi kahe emigrantiklassi vahel varases Uus-Inglismaal – pühakäijad isaod, keda iseloomustas lojalisus ning sallivus, ning puritaanid isaod, kes olid autoritaarsemad ning sallimatud. Tema eesmärk on parandada väärarusaamu ning pakkuda tasakaalustatumat vaadet ajaloolistele sündmustele, mis viisid Ameerika revolutsioonini ning järgnesid sellele, lojalistide seisukohast. See teos on oluline mälestusmärk nende iseloomust ning kogemustest.