David Christie Murry’n teos „Minu kaasaegsed ilukirjanduses“ on kriitiliste esseeide kogumik, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Raamat käsitleb tuntud kaasaegsete kirjanike teoseid ning panusiaid, sealhulgas Charles Dickensi, Thomas Hardyt ja Rudyard Kiplingit. Murray esitab oma arvamused nende kirjanike kohta, hinnates nii nende kirjanduslikku mõju kui ka nende teoste kvaliteeti, samal ajal püüdes anda lugejatele ülevaate kaasaegsest ilukirjandusest. Teose alguses väljendab Murray oma tahtmist kritiseerida oma aja kirjandusmaailma, keskendudes liigsele kiitusele ning puuduvale kriitilisele sügavusele kaasaegsetes kirjanduskriitikates. Ta väljendab muret moderniste kriitikute pärast, kes ülemääratult tõstavad esile keskpäraseid kirjanikke ning vähendavad samas selliste tunnustatud meistrite nagu Dickens väärtust. Lisaks pakub Murray isiklikke tähelepanekuid oma rolli kohta nii kirjanikuna kui ka kriitikuna, kinnitades lugejatele oma siiraut ning pühendumust ausale hinnangule ilukirjanduse kunstile. Teose algus loob reflektiivse tonini, rõhutades ausa kriitika tähtsust kirjandusmaailmanägemise stabilisatsioonis.