Robert Louis Stevensoni teos „Essays in the Art of Writing“ on 19. sajandi lõpus kirjutatud esseeide kogumik. Täss teoses uuritakse kirjutamisprotsessi erinevaid aspekte ning kirjanduse olemust, rõhutades stiili tähtsust, autorite moraalisi vastutusi ning isiklikke refleksioone mõjukate teoste üle. Iga essee käsitleb erinevaid elemente, mis aitavad kaasa tõhusale kirjutamisele; Stevenson tugineb nii oma enda kogemustele kui ka kirjandusliku traditsiooni laiemale kontekstile. Teksti algosa algab Stevensoni mõtisklemisega kirjandusliku stiili tehnilistest elementidest. Ta väidab, et kunstitehnikate uurimine võib mõnikord rikkuda selle „maagiat“, kuid püüab siiski kirjutamistehnika süstemaatiliselt analüüsida. Ta rõhutab sõnavaliku ning lausestruktuuri tähtsust, võrreldes kirjandust arhitektuuriga – kus kirjanik peab looma fikseeritud keelelistest elementidest. Lisaks jagab Stevenson oma vaatenurka kunsti kahekordsest olemusest kui nii esindavast kui ka autonoomsest, rõhutades, et tõeline kirjanduslik eleganssi hõlmab läbimõeldud segu rütmi, stiili ning sisulisest tähendusest. See algnev osa näitab Stevensoni asjatundlikkust teemal ning kutsub lugejaid üles mõtlikult uurima kirjutamiskunsti.