James Freeman Clarkin teos „Kümme suurta religiooni: essee võrdlevast teoloogiast“ on akademiline töö, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Publikatsioon keskendub põhjalikule uurimisele maailma peamistele religioonidele ning sihtiks on valgustada nende doktrinaid, tavasid ning historiilisi kontekste võrdleva teoloogia läbi. Raamat pakub võimalust uurida, kuidas need erinevad religioonid suhtuvad üksteise ning kristluse suhtes, tuues esile osalised tõed, mis leiduvad etnilistes religioonides, ning paigutades kristluse universaalse usuna. Teose algus loob aluse põhjalikule uurimisele religiooni olemuse kohta, määratledes selle võrdleva lähenemisviisi ning eesmärgi – mõista erinevate ususüsteemide rolli inimtsivilisatsioonis. Clarke arutleb religioonide omavahelise analüüsi väärtusest, rõhutades, et etniliste religioonide tõed ning puudused võivad anda täielikuma pildi, kui neid vaadelda koos kristlusega. Ta viitab ka jätkuvatele debattidele nende religioonide päritolu ning omaduste üle ning rõhutab vajadust õiglaseks hindamiseks, valmistades lugejat ette järgnevate üksikute religioonide põhjalikuks uurimiseks. Clarki argument ei ole mitte ainult suunatud nende religioonide kategoriseerimisele, vaid ka nende arutelude tärvinemisele – ta väidab kristluse ainulaadset rolli universaalse ning progressiivse usuna.