François duc de La Rochefoucaulds teos „Réflexions ou sentences et maximes morales“ on moraalsete mõttemuste ning maksimite kogumik, kirjutatud 17. sajandi keskel. Töös käsitletakse inimisiku keerukust ning rõhutatakse sageli kahepalgelist iseloomu nii voorude kui ka pahete puhul. Autor pakub teravaid nägemusi inimkäitumise motiivide kohta, keskendudes peamiselt uhkusele, omakasupüüdlusele ning armastuse ning kadeoseni olevale vastastikmõjule. Teose algosa sisaldab mitmeid maksimeid, mis uurivad inimemotsioonide ning suhete keerukat dünaamikat. La Rochefoucauld väidab, et paljud sellest, mida me pidame voorudeks, on tegelikult vaid varjatud pahetegu, ja kutsub lugejaid üles uurima oma tegevuste taga olevaid motiive. Ta selgitab enesearmastuse mõju nii isiklikele suhetele kui ka ühiskondlikule interaktsioonile ning illustreerib teravate tähelepanekute abil inimloomuse paradokse – kus armastus võib soodustada kadeost ning uhkus võib maskeeruda voorudeks. See teos loob aluse laiemale eksistentsiaalsele uurimisele moraali ning isikliku integritedi kohta sotsiaalsetes kontekstides.