Alberto Leal Barradas Monteiro Braga „Contos d’Aldeia“ on lühijuttude kogumik, kirjutatud 20. sajandi alguses. Selles kogumikus käivad sündmused tõenäoliselt Portugali maapiirkondades ning peategelasteks on näiteks Euzebio ja Anselmo – kaks vananevat veskiherja – ning nende pered, kes tegelevad isiklike ning ühisemate väljakutsetega ajaloolise kaosi taustal. Lugu käsitleb armastuse, kaotuse ning sotsiaalseid suhteid külaelus, pakkudes nägemust lihtsamast, kuid samas sügavamast eluviisist. Kogumiku esimene lugu tutvustab meile Euzebio ja Anselmo – kahte vana veskiherja, kellel on tugev sõprus ning elav side oma maapiirkonnaga. Sügisvihmad täidavad jõenäärde, mis eraldab nende veskikodud, piirades nende suhtlemist ning rõhutades vananemise koormat. Hiljem keskendutakse lugu nende lastele: Simãole, Euzebio tugevale pojale, ning Margaridale, Anselmo elavale tütrele – kellel on lapsepõlvest saadik sügav side, mis kasvab hiljem armastuseks. Kuid taustal on alati rahutused ning sõjad, mis viivad traagediaks: Simão värvatakse sõjaväkke, mis avab uue teema – ohverduste ning südantvalu – mida Margarida kogeb eriti sõja kaosi keskel. See esimene lugu loob liigutava tausta, mis jätkub ka järgnevates lugudes ning peegeldab elu olemust külas, mida iseloomustavad nii isiklikud suhted kui ka ühiskondlikud väljakutsed.