Charles Beadle’i romaan „Nõidaravitajad“ on kirjutatud 20. sajandi alguses. Lugu toimub koloniaal-Aafrikas ning käsitleb võimu, maagiat ning konflikte läbi nõidaravitajate ning tribaalsete traditsioonide prisma. Peategelasteks on valge leitenant Hermann von Schnitzler und zu Pfeiffer, põlisrahvaste juhid nagu kuningas-MFunya MPopo ning erinevad nõidaravitajad, kes on seotud oma kogukondade vaimsete ning poliitiliste intriigidega. „Nõidaravitajate“ algusosa esitab selgelt selle tegevuskohat – koloniaalasutust Victoria Nyanza lähedal – ning tõstab esile teravad kontrastid valgete asunike ning põliselanike vahel. Me kohtumme kolonel zu Pfeifferiga, kes ilmutab üleolekutunnet ning kavatseb kontrollida Wongolo-rahva manipuleerides nende usuliste veendumustega. Samal ajal tutvustatakse olulisemaid tribaalneid tegelasi ning nende tavasid, ja lugu loob pinget, kui tegelased liiguvad läbi alliansside ning rivaalitsemised maailmas, mis on täis maagiat ning ebauskumusi. Selles raamistikus pakub lugu rikkalikku uurimist nii isiklikest kui ka poliitilistest draamatest – nende tegelaste elud põimuvad kokku koloniaalse domineerimise varjus.