Hristo Botevi „Lühijutud“ on kogumik liigutavaid lugusid, mis tõenäoliselt kirjutati 19. sajandi lõpus ning käsitlevad ühiskonna, poliitilist kriitikat ning inimloomust. Lugud on raamitud Botevi mõtisklustega selle aja Bulgaarias valitsenud kaostest – neis käsitletakse rahva raskusi samal ajal kui arvutatakse ühiskonna käitumise ning valitsemise erinevaid aspekte. Kogumiku avajaks on võimas lugu pealkirjaga „O, tempora! O, mores!“, mis süveneb sotsiaalsete hierarhiate absurdsustesse ning erinevate loomade vastandlikest arusaamadest ühiskonnas. Botev kasutab satiirilist tooni, et seada kahtluse alla, miks teatud loomi austatakse, samas kui teisi halvustatakse – see peegeldab inimühiskonnas tehtavaid suvalisi eristusi. Kritiseerides kirjanikke, ajakirjanikke ning eliiti, toob Botev esile silmakirjatsevuse kirjandusmaailmas ning rõhutab siirautähtsust aegadel, mis on täis pealiskaudsust. Oma teravate tähelepanekute ja vaimuka retorikaga loob ta aluse sotsiaalsete teemade uurimiseks ning kutsub järgnevates lugudes üles siiramale suhtumisele reaalsuse suhtes.