Chrétien de Troyes’ „Nelja arthuriaanlikku romantiiki“ on keskaegsete jutustuste kogumik, kirjutatud 12. sajandi lõpupäevadel. Teos sisaldab nelja kangelase – Ereci, Cligési, Yvaini ja Lanceloti – lugusid, mis käsitlevad rüütellisu, romantikat ning seiklusi, samas kui neis peegelduvad ka keerukad ideaalid kohtulikust armastusest. Romantiikid näitavad arthuriaanlikku legendi rikkalikku maailma – rüütelid teevad ülialtneid ülesandeid ning osalevad lahingutes au ning armastuse nimel. „Nelja arthuriaanlikku romantiiki“ avab Ereci ja Enide lugu, mis algab kuningas Arthuri õukonnast ning etsimisretkist kättesaamatu Valge Hirve järele – retk, millega on seotud oluline ning potentsiaalselt probleemne traditsioon. Tähtis rüütel Erec sattub konflikti pärast seda, kui kääbus ja teine rüütel solvavad ning ründavad õukonnas üht neid tüdrukut. Pärast seda rünnakut püüab Erec naisenaise au eest kätte maksta ning alustab seiklust, mis viib teda läbi erinevate ohtude ja kokkupõrgete. Tema teekond toob esile vaprause ning armastuse teemad – Erec püüab tõestada, et on väärt seda, ning lõpuks leiab ta romantilise suhte Enidega ning neile antakse abielulubadus. Romantiik ei käsitle ainult tegevust ja seiklusi, vaid uurib ka kohtuliku elu emotsionaalseid ning sotsiaalseid aspekte arthuriaanlikul viisil.