Lucien Poincaré’i teos „Uus füüsika ning selle areng“ on teaduslik publikatsioon, kirjutatud 20. sajandi alguses. Töös käsitletakse füüsikateaduse märkimisväärisi edusamme viimase aastakümne jooksul ning sihipäraselt esitatakse uusimaid teooriaid ning avastusi selgelt ning arusaadavalt nii teadlastele kui ka haritud lugejatele. Poincaré püüab kontekstualiseraa modernfüüsikan arengut, uute avastuste omavahelisi seoseid ning neist lähtuvaid aluseks olevaid teooriaid. Raamatu alguses mõtiskleb autor füüsikateaduse maastiku dramaatilistest muutustest ning väidab, et kuigi paljud usuvad, et me elame teaduse revolutsioonilisel hetkel, jäetakse selles vaatenurgas tähelepanuta teadusliku edenemise järkjärguline ja pidev iseloom. Ta teeb võrdlusi varasemate läbimurredega, nagu galvanibatterian avastamine ning sellele järgnenud mõistmise areng elektri- ning soojusainete kohta. Poincaré rõhutab, et hiljutised avastused, nagu röntgenkiirgus ning teooriad aine olemuse kohta, on taasäratanud huvi filosoofilistesse uurimustesse olemasolu olemuse ning füüsikaliste seaduste valitsevate põhimõtete kohta. Raamat loob aluse põhjalikule käsitlusele erinevatest teemadest, sealhulgas mõõtmistehnikast metroloogias, fundamentaalsete põhimõtete arengust ning füüsikaliste nähtuste omavahelisest seotusest.