Sir William Oslerin teos „Kaasaegse meditsiini areng“ koostab loengukäsitlused, mida pidati Yale’i ülikoolis 20. sajandi alguses – täpsemalt 1910. aastate alguses. Teos annab põhjaliku ajaloolise ülevaate meditsiini arengust, jälgides selle evolutsiooni primitiivsetest tavadest, mis olid juurdunud ebauskudest ja maagiat, kuni kaasaegse teaduse iseloomulikeks olevateks ratsionaalseteks meetoditeks. Osler käsitleb erinevate kultuuride ning ajaperioodide panust meditsiini arengusse, rõhutades olulisust võtmetegelaste rollil ning aeglast, sageli ka täis rahutusi olevat teekonda suunas süstematilisemale arusaamale meditsiinist. Loengute alguses selgitab Osler meditsiini päritolu, väites, et see sai alguse inimkonna instinktiivsest kaastundest üksteise vastu. Ta märgib üleminekut maagiliste uskumuste ning jumalikku sekkumist täis maailmast maailma, kus süstemaatilised vaatlused ning empiirilised praktikad hakkavad omandama esmatähtsuse. Teose algosa osa rõhutab, kuidas iidsed tsivilisatsioonid – eriti Egiptus ja Babylonia – kujundasid varaseid meditsiinitavasid, kuigi neid mõjutasid tugevalt ebauskud. Poetilise keele ning elava kujutlusvõime abil käsitleb Osler meditsiini ajalugu mitte ainult tehnikate arenguna, vaid ka loona, mis on põimitud filosoofia, eetika ning inimkogemuste lõimedega.