Arthur Conan Doyle’i „Le Horror Altissime“ on 20. sajandi alguses kirjutatud kogumik jutte, mis yhinevad õudus- ja seikluseelemente. Raamat keskendub salapärasele lugu lendurist nimega Joyce-Armstrong, kes kaob kõrgele lennu ajal – see avab teemad inimese hirmust ning tundmatust, mis peitub atmosfääri ülemistes kihtides. Joyce-Armstrongi ambitsioonide ning temaga kokku puutuvate häirivate nähtuste kaudu seatakse raamatus kahtluse alla nii teaduse kui ka ebajumalaisusu piirid. Lugu areneb siis, kui Joyce-Armstrong alustab matka ylempi 12 kilomeetri kõrgusele – ambitsioonide ning avastamishimu ajendatuna. Oma tõusul satub ta silmitsi kummaliste ning hirmutavate olenditega, mida ta nimetab „õhusöödikaks“, vihjates seeläbi olemasolevatele tundmatutele eluvormidele ning potentsiaalsetele ohtudele atmosfääris. Tema kokkupuolud muutuvad järjest surrealistlikumaks ning õudusrikamaks, kulmineerudes ellujäämisevõitlusega ohtliku olendiga, mis näib ületavat loomuliku mõistet. Kogumik integreerib selle teadusliku uurimistöö sügava hirmutunnetega, jättes lugejad mõtlema õhukest piiri ambitsioonide ning ohtude vahel Maan ylempi avarustes. Joyce-Armstrongi saatus jääb endiselt teadmata – mis sunnib lugejaid mõtlema universumi ülekaalukatele müsteeriumidele.
Kõrguste õudus