Leopold von Sacher-Masochi „La Pantoufle de Sapho“ on fiktiivne teos, kirjutatud 19. sajandi keskel. Raamat keskendub tõenäoliselt armastuse, kunsti ning kinnisideele teemadele, milloin taustana on Viini teatrimaailma elavat kehityst. Lugu areneb maailmas, kus andekan näitlejannan imetlus põimub tema ihaldaja intensiivse kirgiga, uurides inimemotsioonide keerukust esinemise ning isiklike ohverduste kontekstis. Teos jälgib kuulsat viini näitlejannat Sophie Schroederit, kes pälvib publiku tähelepanu oma erakordse andega. Hänen ihaldajate hulka kuulub ka poola aadlik Félicien de Wasilewski, kes jääb temast vaimustatuks juba esimesest hetkest, kui näeb teda esineda. Hoolimata oma rikkusest ning aadliku staatusest seisab ta silmitsi raske ülesandega võita tema sümpatiat – ülesanne, mis seostub ka kadunud pantufliga. Kui nende teed kohastuvad, peab Sophie tegelema oma mõju tagajärgedega neile, kes teda ümber on, samas kui Félicieni igatsus muutub kinnisideeks. Lõppkokkuvõttes on tegemist looga kunstilisest pühendumusest, täitumata armastusest ning sellest, millle kaugusele inimene võib minna kirge nimel.