John Lancaster Spaldingin teos „Haridus ja kõrgem elu“ on filosoofiline trattat, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Teos uurib hariduse tähendust ning väärtust enne kui see piirduks pelgalt akademiliste saavutustega, ja argumenteerib iseloomu, ideaalide ning vaimse kasvu edendamise vajadusest. Spalding rõhutab olulisust otsida kõrgemaid tõdesid ning elada üles noblite eesmärkide nimel, väites, et sellised püüdlused on tähendusrikka elu jaoks hädavajalikud. Raamatu alguses keskendutakse noorukiea teekonnale ning ideaalide tähtsusele inimese iseloomu ning saatuse kujundamisel. Spalding väidab, et tõeline haridus ei seisne teadmiste kogumises, vaid mõtte- ja hingelise arendamises – selleks, et otsida ning armastada seda, mis on hea ning tõsi. Ta esitab kriitika ühiskonna valitsevate materialistlike väärtuste suhtes ning toetab haridust, mis seob inimesed laiemate vaimsete ning moraalsete ambitsioonidega, kutsumas lugejaid üles arendama nii oma sisemist elu kui ka intellektuaalseid püüdlusi.