George Laurence Gomme’i teos „Folklor kui ajalooline teadus“ on teaduslik publikatsioon, kirjutatud 20. sajandi alguses. Teos uurib keerukat suhet ajaloo ning folkloori vahel ning väidab, et folklor võib pakkuda olulisi teadmisi inimkonna psühholoogilisest, sotsiaalsest ning kultuurilisest arengust. Erinevate näidete ja analüyside abil püüab autor näidata, kuidas folklor toimib väärtusliku resursina ajalooliste sündmuste ning ühiskondlike struktuuride mõistmiseks. Teksti algusosa luob aluse folkloori uurimisele kui legitiimsele ajaloolisele allikale, käsitledes samas valitsevat skeptisismi selle väärtuse suhtes ajaloolaste seas. Gomme tuonib esile lünkad traditsioonilistes ajaloolistes narratiivides ning rõhutab, et folklor võib täita need tühikud, säilitades üksikasjad igapäevaelust, kogukonna tavadest ning olulistest sündmustest, mida formaalne ajalugu sageli jätab tähelepanuta. Ta väidab, et integreerides folklori ajaloolistesse uuringutesse, saavad teadlased põhjalikuma arusaama mineviku ühiskondadest – näiteks illustreerib ta seda rikkaliku traditsiooniga, mis on seotud „Swaffhami kaupmehega“. See on suurepärane näide sellest, kuidas kohalikud legendid sisaldavad laiemaid ajaloolisi tõdesid ning ühendavad folkloori ning dokumenteeritud ajaloo vahelise lõhe.