Émile Zola’n „Neli lühijuttu“ on kirjanduslik kogumik, joka on kirjutatud 19. sajandi lõpul. See kogumik näitab Zola teravmeelset jutustamistoskust ning tähelepanelikku seiret inimloomuse üle; sageli käsitletakse siin ühiskonna, moraali ning inimolukorra teemasid. Juttudes esinevad märkimisväärsete tegelaste, kusjuures esimene lugu „Nana“ keskendub noorele naisele, kelle käitumine teatris paljastab terava kontrasti tema avaliku ja privaattulemuse vahel. „Nana“ algusjoonistab elavalt Pariisi teatri enne väga oodatud esinemist – publiku ooteajal tutvume erinevate tegelastega, sealhulgas Hector de la Faloise’iga ning tema kaaslase Faucheryga, kes arutlevad salapärasest naisest Nana. Atmosfäär on täis elevust ja uudishimu, mis peegeldab linna kinnipidamist kuulsusest ning selle ahvatlevast võimust. Jutt loob pingeatmosfääri, kuna oodatused Nana debüütile kasvavad; see viitab naise keerukale isiksusele ning ennustab mõju, mida ta avaldab oma ümberseisjatele. See sissejuhatus kutsub lugejaid süvenema nende keerukatesse sotsiaalsetesse dinamikatesse ning isiklikku narratiivi, mis jutustes edasi arenevad.