Francis Galtonin teos „Uurimused inimese võimetest ning nende arengust“ on teaduslik publikatsioon, mis ilmus esimest korda 1800-luvun lõpus. Töös käsitletakse mitmesuguseid teemasid, jotka on seotud inimese omaduste ning võimetega – sealhulgas pärandumine, vaimsete protsesside ning võimalused inimkonna parandamiseks eugenikaaegselt. Galtoni lähenemisviisi aluseks on empiirilised uuringud ning statistilised metodid, mis peegeldavad ajajooksul kasvanud huvi teaduslike põhimõtete rakendamise vastu inimkäitumisesse ning ühiskonda. Raamatu esimeses osas selgitatakse Galtoni soovi koondada erinevatest varasematest kirjutistest saadud teadmised ühtseks uurimistööks. Ta väljendab soovi uurida inimese võimeid põhjalikult ning märgib, et nende erinevuste täieliku mõistmine on äärmiselt oluline selleks, et kaaluda, kuidas inimkonda tulevaste põlvkondade huvides parandada. Galton rõhutab vajadust vältida eelarvamusi erinevate rasside hindamisel ning tunnistab, et inimeste omavahelised loomulikud erinevused võivad olla kasulikud. Sissejuhatus valmistab aluse põhjalikule uurimisele neile näitajatele ning omadustele, mis määratlevad inimese võimed, ning käsitleb nende seoseid evolutsiooni ning ühiskonna arenguga.