„Kaheksakümmend aastat ja enemmä; Muistelmed 1815–1897“ on Elizabeth Cady Stantonin kirjutatud ajalooline teos, mis valmis sai 1800-luvun lõpus. Memuaarid jäljeldavad Stantoni elu ning käsitlevad tema kogemusi silmapaistva naistenõuõigusaktivistina ning suhtelust samal ajal elanud inimestega liikumises. Esimesed peatükid tutvustavad tema varajast lapsepõlvet, peretutvu ja neid algupäraseid kogemusi, mis mõjutasid tema arvamusi sotsiaalse õigluse ning soolise võrdsuse kohta. Memuaaride alguses käsitletakse Stantoni mõtteid lapsepõlvest, rõhutades keerukust, mis kaasneb kasvamisega ühiskonnas, kus soorollid on jäikud. Ta annab elavaid kirjeldusi oma perielust – nii rõõmsatest hetkedest kui ka raskustest, millega noori tüdrukuid oli sunnitud silmitsi seisma. Kirjeldades olulisi elukogemusi, nagu tema haridus ning ebaõiglused, mida ta nägi, paljastab Stanton oma kasvava teadlikkuse naiste kohtuvastastest ebaõiglustest – see lõi aluse tema eluaegsele aktivismile naistenõuõiguste nimel. Teos on introspektiivne ning emotsionaalne, andes ülevaate sellest emotsionaalsest maastikust, mis mõjutas hilisemat Stantoni tegevust.