Anton Pavlovitš Tšehhovin „Armastus ja teised novellid“ on novellikogu, kirjutatud 19. sajandi lõpul. Esimene novell, „Armastus“, keskendub noormehe kogemustele, kes on sügavalt armunud tüdruukse nimega Sashale, keda ta on kohtunud. Lugu jäädvustab tema emotsioonide muutumisi armumisprotsessi käigus – alates ootusest kirjutada armastuskirja kuni kihlumise ja romantilise suhte keerukusteni. Loo alguses kirjeldab peategelane elavalt neid rõõmsaid tundeid, mis kaasnevad tema uue suhtega Sashaga; need tunded ilmnevad näiteks intiimse protsessi kaudu, mille käigus ta hilisöösel kirjutab talle armastuskirja. Stseen vahetub tema nostalgilistel mälestustel nende suhtest ning põnevil kohtumistel üksildasemas parkas – kus ta mõtleb nende salajasele suhtele, leides siiski, et Sashale meeldib rohkem situatsiooni romantiline mystika kui nende tegelik suhe. Loo edenedes tulevad esile kihlumise reaalsused – need rõhutavad igapäevaseid ettevalmistusi ning peretulisi kohustusi – ning panevad peategelase mõtlema erinevustele tema armastuse ootuste ning abieluelu tegelikkuste vahel. Selle introspektiivse lähenemisviisi kaudu uurib Tšehhov teemasid nagu armastuse idealism versus selle reaalne kogemus, illustreerides lõpuks nii romantiliste suhete võlu kui ka pettumusi.