Jaime Luciano Balmes’ teos „Fundamentaalne filosoofia, 1. osa“ on filosoofiline trattat, kirjutatud 19. sajandi keskel. Selle teose eesmärk on süveneda fundamentaalsetesse filosoofilistesse kysimustesse, keskendudes eriti kindluse teemale ning selle mõjudele inimese tundmisele ja arusaamisele. Balmes väljendab soovi laiendada filosoofilisi uuringuid Hispaanias ning kaitsta neid väärade filosoofiliste ideede leviku eest. Raamatu alguses tutvustatakse kindluse kontseptsiooniga seotud fundamentaalseid küsimusi ning väidetakse, et see on äärmiselt oluline tundmise aluste kehtestamiseks. Balmes väidab, et filosoofia ei tohiks alustada kahtlusest, vaid peaks tunnistama kindluse olemasolu kui inimloomu loomulikku aspekti. Esimeste peatükkide käigus arutleb ta selle üle, kuidas inimesed instinktiivselt teavad teatud tõdesid – näiteks oma olemasolu ning ümberoleva füüsilise maailma olemasolu – ilma et neid vaja intellektuaalselt mõelda. Rõhutades kindluse tähtsust, loob Balmes aluse erinevate filosoofiliste lähenemisviiside ning inimtunnetuse piirangute analüüsimiseks reaalsuse olemuse mõistmisel.