Ambrogio Bazzero’n „Storia di un’anima“ on poolautobiografiline romaan, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Raamat uurib oma peategelase Ambrogio Bazzero sisemist elu ning käsitleb teemasid nagu armastus, kunst ning eksistentsiaalsed raskused. See on samaaegselt nii isiklik tunnistus kui ka läbimõtlev käsitlus autori sügavast tundlikkusest ilu ning kurja suhtes. Romani alguses tutvustatakse Ambrogio Bazzero’d kui nostalgiakärget tegelaskuju, keda mõjutavad syvästi tema elukogemused ja emotsioonid. Ta kujutatakse mõtlikuna inimesena, keda kummitavad täitmata ihad ning igatsus ühenduse järele, mis ulatub kaugemale igapäevaelust. Esimesed osad kirjeldavad tema lapsepõlvet – mida iseloomustasid sõbralikkus ning terav tunnistus looduse, kunsti ning elu lihtsate rõõmude suhtes. Täiskasvanuea keerukustega silmitsi seistes tulevad esile tema raskused armastuse ning ühiskonna ootuste osas; see näitab tegelaskuju, kes kiigub vaheldumisi lootuse ja masenduse vahel, püüdes mõista oma kohta maailmas, mis sageli tundub isoleeriv ja ülekoormav.