„Psykoanalüüsi üle: viis loengut“ autor Sigmund Freud on teaduslik publikatsioon, kirjutatud 20. sajandi alguses. Töös esitatakse rida Freudi pidatud loenguid, mis käsitlevad psychoanalüüsi aluseid ning arengut, samuti selle tehnikaid ja rakendamist psühholoogiliste häirete, nagu hüsteeria, mõistmisel. Freud analüüsib konkreetseid juhtumiuuringuid ning terapeutilisi lähenemisviise, eriti seoses hüsteeriat ravimise ning psühholoogiliste sümptomite aluseks olevate mehhanismidega. Raamatu alguses pöördub Freud mitmekesisele publikule Clarki ülikoolis, kus ta püüab anda ülevaate psychoanalüüsi päritolust ning arengust kui arenevast uurimis- ja terapeutilisest meetodist. Ta jutustab dr Josef Breueri patsiendi – noore naise, kes kannatas hüsteeriast – ning mainib, et tema erinevad sümptomid näisid tulenevat traumatiilsetest kogemustest seoses emotsionaalse segadusega, mida ta tundis oma haigava isa hooldamisel. Freud tuonib esile esialgseid raskusi, millega Breuer silmitsi seisis patsiendi seisundi mõistmisel ning ravimisel, ning alustab sellega, et luua aluse aruteludele traumat, mälu ning neist varajastest uuringutest välja kujunenud psychoanalüütiliste tehnikate üle.