„Sõnatud retkiteod, sarjad I, II ja III“ George MacDonaldilt on teoloogiliste esseeide kogumik, kirjutatud 19. sajandi keskel. Teos käsitleb sügaviäli vaimseid teemasid – nagu Jumalan olemus, usun sisu ning alandlikkuse tähtsus – rõhutades lapselikkuse omakorda sisemist väärtust jumalike tõdede mõistmisel. Raamatu alguses esitab MacDonald meditatsiooni piiblilisest lõigust, kus Jeesus asetab lapse oma jüngrite keskele, et illustreerida alandlikkuse ning teenimise tähtsust Jumala kuningriigis. Ta mõtiskleb tõelise lapsepõlve omaduste – süütuse, lihtsuse ning maailmalise tarkuse puudumise – üle ning väidab, et need omadused avavad inimese jumalikele tõdedele. Selle lähenemisviisi kaudu uurib MacDonald andestamist, armastust ning seda, kuidas Jumala tunnetamine igapäevastes inimelu kogemustes võib muuta inimese elu. See esimene osa määrab tooni kõigile järgnevatele retkiteodudele, mille eesmärk on avastada sügavamaid teadmisi vaimsest elust ning Jumalan suhtest oma loomingu suhtes.