Henry T. Finckin teos „Primitiivne armastus ja armastuslugu“ on akademiline töö, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Publikatsioon käsitleb armastuse mõisteid, eriti antropologilisest ning evolutsionistlikust vaatenurgast, ning uurib armastuse olemust erinevates kultuurides, eriti primitiivsetes yhteiskondades. Raamatu eesmärk on selgitada, kuidas armastusega seotud tunneted on aja jooksul muutunud, ning väita, et romantiline armastus, nii nagu see mõistetakse tänapäeval, on arenenud ning ei ole iidne ega universaalselt levinud tunne. Raamatu alguses esitab Finck ideea, että armastus on konstruktsioon, mis on aja jooksul kujunenud vastavalt kultuurilistele ja historialistlikele kontekstidele. Ta reflekterib oma varasemaid töid ning vastab kriitikutele, kes olid taganud tema väiteid. Raamat avab teed põhjalikumale uurimisele armastuse kohta ning viitab sellele, et kuigi romantiline armastus on tänapäeva yhteiskondades austatud, puudub see sageli või on vähem arenenud primitiivsetes kultuurides. Esimesed peatükid rõhutavad tema soovi esitada erapooletut analüüsi, tuginedes mitmesugustele antropologilistele allikatele ning näitades, et armastuse olemus on keeruline ja mitmevälinen – see mõjutatakse nii ühiskondlike normide kui ka evolutsiooniliste protsesside poolt.