Marcus Tullius Cicero’n teos „Cato Maior de Senectute“ on essee, kteri kirjutati aastal 44 eKr. Selles filosoofilises dialoogis kujutab Cicero ette auväljatuntud riigimeest Cato vanema kaheksakümnend neljandal eluaastal jagamas oma tarkust vananemise kohta kahe nooremaga sõbraga. Cicero uurib Cato läbi esitamise kaudu, kas vananus on tõesti koormav või võib see pakkuda ootamatuid lohutusi. Ta analüüsib nelja levinud kaebust vananemise kohta ning väidab, et väidetavad puudused võivad olla kujuteldavad, samas kui kadunud naudingud saab asendada uutega.