„Eva loomine ning teised novellid“ Josep Carnerilt on lühijuttude kogumik, kirjutatud 20. sajandi alguses. Käesolevad narratiivid käsitlevad inimkonna kogemuste temaatikat, uurides keerukaid emotsioone, ühiskondlikke norme ning igapäevaelu nüansse Kataloonia taustal. Novellid peegeldavad rikkalikku, lüürilist stiili, jossa huumor on põimunud haigutavate tähelepanekutega; sageli keskenduvad need tegelastele, kes seisavad silmitsi elu omapärasustega ning oluliste hetkedega. Kogumiku alguses tutvustatakse peategelast Quiquetit – noort poissi, kes on hajameelne rektori aia idüllilisest maastikust ning mõtleb religioossetele õppetundidele Adami ja Eeva loomise kohta. Quiquet võitleb naiseloo ümber olevate ideedega, mis äratavad uue teadlikkuse tema enda identiteedist ning elu suhtes. Lapsepõlve süütuses liikudes hakkab arenema emotsioonide kaskaad – seiklus, piinlikkus ning varajane küpsenemistunne. See algusosa loob aluse kasvu ning inimsuhete keerukuste uurimiseks, mis on olnud Carneri kirjutamisstiili tunnusmärk.