Alfred North Whiteheadi teos „Looduse kontseptsioon“ on filosoofiline trattat, kirjutatud 20. sajandi alguses. Töös on kogutud loengud, jotka käsitlevad teaduste filosofiat ning erinevate tietekundivaldkondade omavahelisi seoseid, keskendudes eriti loodusteadustele. Whiteheadi eesmärk on uuesti määratleda ning selgitada teadusliku uurimistöön olemust, seades kahtluse alla valitsevad arusaamad ainest ja substanstist, mis on domineerinud teaduslikus diskursuses. Teose alguses esitatakse Trinity College’is peetud loengute taustal olevad kavatsused ning luuakse raamistik teaduste filosofiat arutlemiseks. Whitehead rõhutab, kui oluline on mõista loodust nii üksuste kompleksina kui ka aja jooksul toimuvana protsessina, ning propageerib nägemust, mis vältib reaalsuse dualistlikke tulkamisi. Ta tutvustab olulisi kontseptsioone nagu meelempärk, mõte ning homogeense ning heterogeense mõtlemise erinevused. Nende põhimõtete abil alustab ta läbimist keerulist loodusefilosoofiat maastikku, püüdes ühendada erinevad teaduslikud vaatenurgad ühtse arusaama loodusest endast.