Charles Ivesi teos „Essays Before a Sonata“ on esseekogum, kirjutatud 20. sajandi alguses ning mõeldud programmiartikliteks Ivesi teise pianosonatale pealkirjaga „Concord, Mass., 1845“. Raamat käsitleb muusika ja Ameerika transendentalistide nagu Ralph Waldo Emerson, Nathaniel Hawthorne ning Henry David Thoreau filosoofiliste ideede ristumist, analüüsides, kuidas nende mõtted mõjutasid Ivesi teoseid, ning tuonut esile sügavad seosed muusika, kunsti ning inimkogemuste vahel. Teose alguses antakse põhjalik sissejuhatus Charles Ivesi kohta kui uuenduslikku heliloojat, kelle revolutsioonilised muusikalised ideed olid oma aja ees ning peegeldasid transendentalismi vaimu. Ives ütleb, et esseed on kirjutatud selleks, et selgitada tema sonaatis käivaid teemasid ning kutsuma lugejaid üles mõtlema sellele, kuidas muusika suudab väljendada keerulisi emotsioone ning filosoofiaid. Ta esitab küsimusi muusika olemuse, selle emotsionaalse mõju ning selle kohta, kuidas subjektiivseid kogemusi saab väljendada heli kaudu. See eellugu loob tõhusalt aluse nii Ivesi muusikaliste ideede kui ka neid toetavate filosoofiliste käsitluste põhjalikule uurimisele, julgustades lugejat reflektiivselt süvenema järgnevatesse esseedesse.