Luther Bensonin „Viisteist aastat põrgus“ on 19. sajandi lõpus kirjutatud autobiograafia. Kirjeldus jälgib autori raskeid kogemusi alkoholisõltuvusega, tuues välja tema langemisen masendusse ning selle, kuidas tema valikud mõjutasid nii teda ennast kui ka lähedasi. Raamat toimib nii hoiatavana näiteks alkoholismi tagajärgede kohta kui ka isiklikuks refleksiooniks lunastuse poole suunatud võitluse üle. Autobiograafian alustuses esitab Benson oma eluloo liigutava eessõnaga, jättes selles väljenduseks oma kogemuste otsekohese ning filtreerimata kirjelduse. Ta mõtiskleb oma traumatiivse lapsepõlve üle – mida iseloomustas sügav kurv ning kalduvus sõltuvuse suhtes – ning viitab sellele, millist raskeid emotsionaalseid koormusi alkohol on tema elu jooksul tekitanud. Esimestes peatükkides käsitleb Benson oma varaseid kokkupuuteid alkoholiga, rõhutades, kuidas algselt uudishimulik olemine viis talle kompulsiivseks käitumiseks ning sügavate kahetsusteni. Kirjeldus annab elava pildi valustavatest mälestustest ning raskustest, millega ta silmitsi seisis, ja loob aluse teekonnale, mis oli täis häireid, kahetsust ning sügavat igatsust lohutuse järele – igatsust, mille Benson lõpuks leidis oma haiguse mõistmise kaudu.