Jules Lemaître’i teos „Chateaubriand“ on kirjalliline biograafia, kterä kirjutati 1800-luvun lõpus. Teos käsitleb prantslaisen kirjaniku François-Auguste de Chateaubriand’i elu ja jäljeid, puudutades tema lapsepõlvet, vormivaid kokkupäätelusi ning varaseid mõjusid, jotka kujundasid tema romantilist stiili ning filosoofilisi huvideid. Lemaître selgitab Chateaubriand’i ainulaadset asema vanan režiimi ja revolutsiooni vahel ning näitab tema tähtsust prantslaise kirjanduse ning romantismiliikumise jaoks. Teose alguses esitatakse elav kirjeldus peategelase varasest eluaastatest, mis loob aluse põhjalikule analüüsile tema elust. Lemaître kujutab ette tundlikku ning kujutlusrikka last, kes sündis Saint-Malo’s – tema rahutu lapsepõlv oli märgistatud vanemate armastuse puudumise ning sügava melanhoolia poolt. Chateaubriand võitles võõrandumise- ja kurbustunnetega, leides lohutust looduses ning kirjanduse varajastes algusteas. Juttuviis viitab tulevastele konfliktidele ning kirgudele tema elus ning antab aimu aja revolutsioonilisest hingest, mis kujundas nii tema isiklikku kui ka kirjanduslikku teekonda.