Friedrich Wilhelm Nietzsche’i teos „Meie filologid“ on filosoofiline kriitika, kirjutatud 19. sajandi lõpus. Töös uuritakse filoloogiat, keskendudes eriti selle praktikantide kvalifikatsioonidele ning tõhususele selles osas, et edastada klassikaliste kultuuride olemus tänapäevastele õpilastele. Nietzsche väljendab sügavaid mureid selle üle, kuidas klassikalist antiikajalugu õpetatakse ning mõistetakse tänapäeva hariduses. Teksti algusosa loob aluse Nietzsche provokatiivsetele ideedele filoloogia ning hariduse kohta. Ta väidab, et paljud filologid on oma rollide jaoks halvasti valmistunud ega sobi selleks, neil puudub sageli tõeline arusaam antiikkultuuridest. Nietzsche märgib, et enamik praktikante alustab tööd jäljendamise või elatise teenimise huvides, mitte siis, kui nad omaksid oma aine kohta tõelist arusaama. Kogu selles sissejuhatuses rõhutab ta, et filoloogia peaks arenema nii, et see suudaks tõeliselt interakteeruda antiikajaga ning soodustada seost mineviku ning oleviku vahel – seost, mis ületab pelgalt akademilised harjutused ning aitab parandada tõelist kultuurilist arusaamist.
Meie filoloogid