„Bormida-jõe rannikud aastal 1794“ autor Giuseppe Cesare Abba on ajalooline teos, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Teos käsitleb elu väikeses itaaliais taludes poliitiliste konfliktide ning sotsiaalsete muutuste aja jooksul, keskendudes eriti selle asukantide elude seostele. Armastuse, kaotuse ning sõja mõju on tõenäoliselt teose keskseks teemaks, peegeldades isiklike ning ühiskondlike ajaloo kokkulänkumist. Raamatu algus tutvustab maalilist Bormida-jõe ääres asuvat orga, kirjeldades selle hämmastavaid maastikke ning seal elavate talupoegade elu. Teos keskendub naise nimega Maddalena, kes ootab oma poja Giulianon tagasitulekut koju aastal 1794 – poliitiliselt kaootilisel ajal. Oodates liiguvad tema mõtted edasi-tagasi mälestustele sellest, kuidas ta sai surma, ning muredest poja turvalisuse pärast võõraste sõdurite, alemannide, närvisel olukorras. Pinge kasvab, kui selgub Maddalena mure poja sageli külastamise pärast tema endise õpetaja Don Marco juures – see peegeldab ka laiemaid sotsiaalpoliitilisi mureid, mis valitsesid nende külä. Rikkalike kirjelduste abil loob raamatu algus nostalgiatunnet ning tulevaste muutusten hoiatust, viies lugejad tegelaste elu keskele ajalooliste sündmuste taustal.