Lilian Bellin „Vananäitja armuasjad“ on romaan, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Lugu jälgib nimetamata jutustajat, kes mõtiskleb oma elu vananäitjana ning süveneb tema mõtetesse ja tähelepanekutesse armastuse, suhete ning naisi ohjovate ühiskondlike ootuste kohta. Oma avameelsete ning huumoristike mõtisklemiste kaudu tutvustab ta lugejatel erinevaid tegelasi oma elus, rõhutades armastuse ning seltskonna keerukat ning sageli karvasoola olemust. Romani alguses tegeleb jutustaja kolmekümnendate vanuseri lähenemisega ning „vananäitja“-etikettiga, uurides oma identiteeti ning enesetaju. Ta esitab teravmeelseid mõtteid ühiskonna arvamuste kohta neist naisiest, kes jäävad vallaliseks, ning mitmete lühijuttude kaudu annab ta pilke oma sõprade armulastele. Esimesed peatükid määravad tooni romantiliste suhete uurimisele – jutustaja räägib nii oma täitumata ihadest kui ka neid, kes on tema ümber, sealhulgas ühest probleemsest abielust ning teistest armastuse dünaamikatest.