The Critique of Practical Reason
Immanuel Kanti „Praktiska raumun kriitika“ on filosofiline teos, joka ilmus 1788. aastal. Kuna see on Kanti kolmest kriitikast teine, uurib teos, kuidas puhas raumus saab motiveerida moraalset käitumist sõltumatult sensoorilisest kogemusest. Teos kehtestab moraali põhimõtted, analüüsib kõrgeima hüve kontseptsiooni ning tutvustab kuulsaid postulaate Jumala olemasolu ning hinge surematuks olemise kohta. Tuginedes oma varasemale teosele „Moraali alused“, paigutab Kant eetika oma laiemasse kriitilisse filosoofiasse, uurides, kuidas ainult raumus määrab tahte.
Wikipedian leht selle raamatu kohta: en.wikipedia.org/wiki/Critique_of_Practical_Reason