Thomas Carlyle’i teos „Minevik ja olevik“ on poliitiline ning filosoofiline essee, kirjutatud 19. sajandi keskel. Teos käsitleb Inglismaa sotsio-politilist olukorda ning puudutab teemasid nagu rikkus, töö ja nii rikaste kui ka vaeste moraaliset vastutus. Mitmete tugevate tähelepanekute ning kriitikaväidete kaudu püüab Carlyle äratada oma kaasaegsete südametunnet nende ühiskondliku olukorra suhtes. „Minevikku ja olevikku“ avausosa toob esile Inglismaa jõukuse paradoksi ning selle vaeste töötajate räige reaalsuse. Carlyle kujutab elavalt ette töötuid, kes elavad tööhoidlates, ning vastandab seda nende ümber olevast rikkusest, võrreldes olukorda mingisuguse „loitsumisega“, mis takistab neil oma tööst kasu saamist. Ta kasutab allegooriaid – nagu kuningas Midas ning sfinksi – et illustreerida pealiskaudsuse ohtu ning vajadust tunnistada sügavamaid tõdesid. See osa rõhutab mitte ainult kiireloomulisi reforme, vaid kritiseerib ka ühiskonna rahulolu ning moraalilisi tagajärgi töölisklassi olukorra hooletusest.