Dante Alighierin „La Divina Comèdia: Paradiso“ on viimane osa italialaisest narratiivisest runost, mille kirjutamine alustati umbes 1308. aastal ja lõpetati umbes 1321. aastal. See lõpposa jälgib Dante’i teekonda Paradiisis, mida juhatab Beatrice – kes symboliseerib jumalikku ilmutust, teoloogiat, armu ning usku. Palverändaja tõus üle üheksa taevakeha kulmineerub Empyreanis, kus ta kohtab Jumala olemust ennast. Tuginedes keskaegsele katoliiklikule teoloogiale ja filosoofiale, kujutab „Paradiso“ sielan lõplikku tõusu jumalikkuse poole pärast patunägemist ning patukaristuse täitmist.