Claude Bernardin „Sissejuhatus eksperimentaalse meditsiini uurimiseks“ on teaduslik publikatsioon, kirjutatud 19. sajandi keskel. See põhitöö käsitleb eksperimentaalse meditsiini põhimõtteid ning rõhutab seiret ning katsetamist füsiologiliste ning patologiliste nähtuste mõistmisel. Bernardi eesmärk on määratleda teaduslik lähenemisviis meditsiinile, rõhutades eluprotsesside metoodilise uurimisen tähtsust tervikliku meditsiiniteaduse kujunemisel. Teksti alguses käsitletakse meditsiini ajaloolist võitlust tervise ning haiguste mõistmise nimel, tuodes esile üleminekut empirilisest praktikast süstematilisemate, eksperimentaalsemate metoodikate suunas. Artikkel arutleb meditsiinipraktikanenähtuste arengust, füsiologiliste teadmiste väärtusest ning rangete eksperimentaalsete uuringute olulisest rollist täpsete meditsiiniteadmiste saavutamisel. Bernard selgitab erinevusi seire ning katse vahel, väites, et kuigi seire paljastab looduslikke nähtusi, siis katsemenetlus osaleb aktiivselt nendes nähtustes, et avastada sügavamaid tõdesid keha toimimise kohta nii tervisel kui ka haigusel. Selle sissejuhatuse kaudu loob ta aluse metodoloogiliselt korrektsele lähenemisviisile meditsiiniuuringutesse, mis ühendab teooria ning praktiline rakendamine.