Sir Isaac Newtonin teos „Observations upon the Prophecies of Daniel, and the Apocalypse of St. John“ on teoloogiline analüys, kirjutatud 1700-luvun alussel. Teos käsitleb Taaveti raamatu ning Ilmestusraamatu profeetilisi tekste, uurides nende ajaloolist konteksti ning tähtsust kristluses. Newton püüab selgitada nägemusi, sümboleid ning profeetilist keelt, mis neis raamatutes esinevad, eesmärgiga anda sygavam arusaam nende tähendusest tuleviku suhtes. Teose alguses tutvustab Newton profeetiliste kirjutiste tähtsust, selgitab Vananomena kirja ajaloolist tausta ning arutleb selle üle, kuidas profeetiline sõnum puudutab tema aja poliitilist ning vaimulist olukorda. Ta käsitleb ka piiblitekstide koostajaid ning Seaduse tähtsust Josia kuninga valitsusajal, rõhutades Jumala lepingu järjepidevust Oma rahvaga hoolimata nende üleastumistest. Avaosa loob aluse oluliste sündmuste ning profeetiate uurimiseks ning toob esile tõlgendusraamistikku, mida Newton kogu teoses kasutab.