Virgiliuse „Georgicon“ on luuletus, mis ilmus tõenäoliselt aastal 29 eKr. Täes see käsitleb põllumajandust mitte rahulikuna, pastorilaadse poesi vormis, vaid inimkonna võitluskäiguna vaenuliku looduse vastu. Teos on jaotatud neljaks osaks ning hõlmab taimekasvatust, viinamarjakasvatust, loomakasvatust ning mesindust. Tehniliste juhiste ning mütoloogiliste lugude – sealhulgas Aristaeuse ning Orpheuse teemadel – kaudu uurib Virgilius pingeid inimtöö ning looduse väärade vahel, kuldajastuide ning tänapäevaste reaalsuste vahel, maapiirkondade voorusi ning linna korruptsiooni vahel, seostades didaktilist eesmärki epilise draamaga.