George Saintsburys teos „Romantismi õitseng ja allegooria tõus“ on ajalooline ülevaade Euroopa kirjandusest, kirjutatud 1800-luvun lõpus. Käesolev teos käsitleb rahvakeelekirjanduse arengut 12. ja 13. sajandil, eriti romantismi õitsengut ning allegooriliste vormide tekket. Teos analüüsib erinevaid kirjandusliikumisi ning nende kultuurilist konteksti, keskendudes eriti prantsuse kirjandusele ning selle mõjule teistele rahvakeelsetele traditsioonidele. Teksti alguses selgitatakse sarjanägemust – see on suunatud pakkuma ülevaadet Euroopa kirjandusest selle ajaloolises kontekstis. Saintsbury arutleb piirangutest, mis tulenevad keskendumisest ainult ladina keele kirjandusele, ning väidab, et kuigi ladina keel mängis olulist rolli, olid rahvakeeled samas hädavajalikud selleks, et mõista sel perioodi kirjandusmaastikku. Ta rõhutab ladina keele mõju rahvakeelekirjanduse arengule, eriti komödiakirjanduse, hymnide ning skolastilise filosoofia kaudu. See loob aluse põhjalikule analüüsile neist narratiividest ja vormidest, mis iseloomustasid 12. ja 13. sajandite kirjandust – järgnevates peatükkides käsitletakse näiteks rüütellikke romantilisi teoseid ning keskaegse kirjanduse väljendusviiside keerukusi.