Immanuel Kanti „Puhta mõtte kriitika“ on filosoofiline teos, joka ilmus 1781. aastal. Kant uurib metafysikan piiride ning ulatust ning küsib, kuidas me saame midagi tunda enne, kuin oleme seda kogenud. Ta vaidlustab nii ratsionalistlikke kui ka empiristlikke traditsioone ning esitab revolutsioonilisi ideid ruumi, aja ja teadmise kohta. Teose keskne küsimus on: „Kuidas on võimalik sünteetilisi apriori-arvamusi?“ Kant väidab, et see teema on ülioluline inimmõistuse enese ellujäämiseks.
Wikipedian leht selle raamatu kohta: en.wikipedia.org/wiki/Critique_of_Pure_Reason