Le château de La Belle-au-bois-dormant
Tietoa kirjasta
Pierre Loti romaani „Le château de La Belle-au-bois-dormant“ on kirjutatud 1800-luvun lõpus. Romaan käsitleb nostalgiat, peretraditsioone ning ajan kulumist ning jälgib peategelase teekonda, mille eesmärk on taastada oma esivanemate kodu, mis on aja ja muutusten tõttu kadunud. Loo keskmes on peategelase sügav emotsionaalne side minevikuga ning tema mõtisklused lapsepõlve üle, mis on seotud ka tema suhtega pojaga. Raamatu algus luoob mõtliku atmosfääri – jutustaja mõtleb oma huguenottide esivanematele kuulunud peremaja tähtsusele ning selle üle, kuidas ta on aastate igatsuse järel lõpuks selle tagasi saanud. Reisides koos pojaga meenutab jutustaja oma varaseid mälestusi seoses majaga ning saarega, kus see asub. Siiski tekitab vihmast märjaks muutunud reis melanhooliatunnet – jutustaja peab silmitsi muutustega, mida aja on põhjustanud nii maastikul kui ka tema mälestustel. Kui nad lähenevad esivanemate kodule, tunneb jutustaja segunenud ootust ning ärevust – ta teab, et maja meenutab nüüd pigem unise mineviku relikti.
