The Nicomachean ethics of Aristotle
Tietoa kirjasta
Aristotelese „Eetika“ on fundamentaalne filosofiline teos, kirjutatud 4. sajandil eKr. Tämä teos käsitleb põhjalikult moraalifilosoofiat ning selgitab head iseloomu, voorude ning lõppkokkuvõttes ka õnne olemust – mida Aristoteles peab inimtegevuse peamiseks eesmärgiks. Tekst on osa Aristotelese laiematest aruteludest inim käitumisest ning koos tema teosega „Politiika“ moodustab tervikliku vaate moraalilisest ning kodanikelust elust. Selle olulise teose algusosa tutvustab eetikan keskseid teemasid nii, kuidas need seostuvad indiviiduaalse käitumisega ühiskondlikus kontekstis. Aristoteles väidab, et iga teo on suunatud mõnele hüvele ning defineerib õnne kui lõpliku eesmärgi, mida inimesed otsivad. Põhjaliku analüüsi kaudu erinevate eluviiside, sealhulgas naudingute, auhinna ja mõtisklemise jälitamise kohta, kritiseerib Aristoteles hoolikalt levinud arusaamu õnnest. Ta rõhutab voorude tähtsust – mida saavutatakse harjumuste ning mõistliku tegevuse kaudu – ning seob nii eetika praktiliste aspektidega hea elu viimisel ning kogukonnas toimimisel. Tämä väljavõte illustreerib Aristotelese filosofilist uurimismeetodit ning loob aluse tema põhjalikule analüüsile moraalivoorudest ning nende rakendamisest elus.
Huomautukset
Wikipedian leht selle raamatu kohta: en.wikipedia.org/wiki/Golden_mean_(philosophy))
